Wwoofing esimene kogemus Prantsusmaal

Wwoofing esimene kogemus Prantsusmaal

English version (click here)

NB! Kirjutasin selle postituse valmis juba tegelikult rohkem kui nädal tagasi ja nüüdseks oleme juba sellest Wwoof kohast lahkunud.. Varem kui plaanitud. Hiljem seletan ka miks. Aga seal oli meil nett nii kehva, et blogile ei saanud ligigi ja nüüd mustmiljon probleemi hiljem saan lõpuks postitusi üles laadida 🙂

 

Wwoofing programmist kirjutasin natuke ka siin. Aga meeldetuletuseks ja kiireks ülevaateks: wwoof on siis selline programm, kus sul on võimalik lühi- või ka pikaajaliselt elada ja töötada erinevates farmides üle terve maailma. Üldjuhul ongi tööd 5h päevas ja 5korda nädalas. Vastutasuks saad saa tasuta elada ning süüa ehk raha ei teeni kuid nii on võimalus mööda maailma väga odavalt reisida ja kultuure kogeda. Ja miks mitte kasutada seda võimalust ka, et õppida, kuidas bio farme pidada.

Oleme nüüdseks oma esimeses wwoof farmis juba kolm nädalat tegutsenud ja elanud. Kokku on meil siin olla kuus nädalat ehk olemegi täpselt poole peal. Seda kuidas me selle koha valimiseni jõudsime ma ei mäletagi. Päris esimene valik see meil olnud aga kuna esimeses kohas vabukohti selleks ajaks polnud siis saigi saadetud kiri sellele talule, kus hetkel oleme. Põhiliselt vaatasin ma wwoof hostide puhul, et esiteks vähemalt kahte wooferit võtaksid ja, et loomad oleksid lubatud. Prantsusmaa wwoof portaalil on kohe eraldi väljatoodud, et kas koerad (ja ka lapsed) lubatud. Kuna ikkagi oli võimalusi üle 300 siis valisime ära ka piirkonna kuhu minna soovime ning hiljem kõiki sõelale jäänud võimalusi läbi lugedes jälgisin, et millised on majutustingimused, tööd mida peab tegema jne. Majutust peab eriti hoolega jälgima sest mõndade puhul pakutakse sulle diivanit elutoas aga kohe kindlasti ei sooviks me  poolteist kuud kellegi elutoas elada.

Meil majutusega väga vedas. Siin on palju erinvaid maju ning wwooferitele on ka nn eraldi majaosa (justkui nagu ridaelamuboks), kus lisaks meile elab praegu ka üks noor poiss Šveitsist. Meile pakuti aga kohe teist korrust kus olid kaks tuba, kuid nüüdseks oleme kolinud alla korrusele ühte tuppa kuna siis me ei pea kütmisega nii palju vaeva nägema. Külm siin tegelikult ei ole, päeval ikka üle 20 kraadi, aga tegemist on kivihoonega ning siin sees koguaeg hästi jahe. Ma ei teagi kas Eestis kuskil sellise tegumoega vanu maju kohtab…vist poleks väga praktilinegi sest talvel oleks võimatu  -20nega siin elada. Maja ongi kivist, puittaladega, ning ei mingit lisa seinu või soojustust vms ei ole. Iseenesest mulle väga meeldib! Muidugi on veel meil siin olemas enda köök ja wc/dužžiruum.

Tööd teemegi 5hx5päeva. Üldselt alustame kell 9, sööme lõunat kell 12, siis on siesta kuni kella 14 ning peale seda töötame 2h veel. Töö ise on erineva raskusega, mõned päevad lihtne nokitsemine ning vahepeal füüsiliselt päris raske. Näiteks oleme siin terve aiamaa ära rohinud, võsa mahavõtnud ja puhastanud, külalistemajasid ettevalmistanud/koristanud, värvinud, süüa teinud jne. Ahjaa, siin on tegelikult rohkem tegemist külalistemajade pidamisega kui otseselt farmiga. Neil on 3 maja mida nad välja rendivad ning mida me ka vahepeal veits koristame ja uute külaliste jaoks ette valmistame. Lisaks on siin ka Šveitsi sotsiaalprogramm teismelistele, kes on migite jamadega hakkama saanud vms. Seetõttu elab siin praegu veel 3 noort poissi Šveitsist, kes on tegelikult üpris vahvad ja siustavad meie aega tihti huumoriga. Lõunad sööme koos, siinne perenaine teeb meile alati midagi maitsvat ning korra nädalas käime poes, kus me valime mis meil vaja on ja nemad maksavad. Õhtusöögid ja hommikusöögid ning nädalavahetusel terve päeva omad, teeme ise. Õnneks on nad siin tugevalt bio toidu pooldajad ning seega me saame ka poes kõik bio kaubad valida.

Minu lemmikosa selle talu juures on see, et siin on erinevad loomad. Tegelikult on siin kaks talupidamist, mis tegutsevad koos, seega veel rohkem loomi. 3 suurt kassi, 6 neljakuust kassipoega, üks eriti pisike kassipoeg (hüljatuna leitud), 4 koera (kellest üks paarikuune kutsikas), 3 eeslit, 3 hobust ja 1 poni, kanad, kaks vahvat siga ja hunnik troopilisi linde.. Vist sai kõik kirja. Kassid on siin tõesti iga nurgapeal.. Tihti nad ripuvad ka su küljes kui töötad vms teed, et sa ikka nendega tegeleks ja mängiks. Eeslid armastavad kui neid sügamaskäid ja mõned head mahlased lehed neile söömiseks viid. Notsud on ka niiiiii vahvad, üks armastab eriti inimesi ja olen vahepeal teda ikka sügamas käinud. Kusjuures see notsu käitub täitsa koera moodi – liputab saba, laseb esijalgade peale end maha, naudib kui teda kõhu alt sügad jne. Kanad on vist ainukesed, kes mind vihkavad ja igahommik kui neile süüa viin nokkivad nad mu jalgu ja kintse nii, et sinikad järel. Troopilstest lindudest on kõige vahvam üks tilluke Bönie, kes sull ka vahest pähe või käevarrele sädistama tuleb. Papagoid räägivad ka natuke, peamiselt karjuvad üksteistele “saadu”, mis pidavat tähendama, et kas tahad minuga probleeme. “Hello”´d kuuleb ka neid tihti ütlemas.

Asukoha mõttes on see koht väga vaikne. Lähim suurem linn on Louhans, mis on olemuselt ehtne Prantsuse linnake. Käia ainult siin väga kuskil ei ole, sellesuhtes, et siin pole ei suuremaid mägesid ega muid linn/kohti, mida külastada. Me ei soovi ka meeletult kütust maha sõita, et koguaeg kuskile kaugemale liikuda. Ära käisime küll aga sellises linnas nagu Chalon. Varsti, kui uude kohta liigume, siis on võimalik marsuut sättida nii, et näeksime uusi põnevaid kohti jälle. Hetkel olemegi uue koha otsingul, loodame, et saame ka nii kähku uue koha leitud ja keegi meid ikka tahab 😀 Kindel plaan on aga liikuda veel rohkem lõunasse ja Alpide kanti.

Ainuke pisike miinus ja tüütu osa on see, et siinne peremees tahab jube targutaja olla. Vahest on see üpris tüütu, või siis lükkab meid teismelistega ühte patta ega arvest, et me täiskasvanud inimesed, kes suudavad ise otsuseid langetada. Näiteks täna andis ta hommiku meile teada, et laupäeval on koristuspäev ja me oleks pidanud maja koristama… Ma kohe ei osanud midagi vastata sest ilmselgelt me koristame korra nädalas kõik ära aga see, et ma pean nüüd seda kellegi ajakava järgi tegema on küll väga veider.. Selliseid veidrad märkusi saame vahest aga neist vist on parem mitte välja teha.

 

Ja ühe nädala jooksul kogus neid veidrad märkusi ja ütlemisi nii palju, et meil sai villand.. Hakkasime uut kohta otsima, et sealt varem ära minna. Lihtsalt see tõttu, et me ju lahkusime Eestist, et elada enda heaolu ja õnne nimel. Seal me end enam hästi ei tundnud ja vahest tuleb see julgus rinda võtta ja öelda, et mul ei ole siin hea ning ma lähen. Kahju on aga sellest, et seal oli aga väga palju toredaid inimesi. Õnneks nad kõik mõistsid meid ning ehk kunagi jõuame neile veel sinna külla. Hetkel oleme nädala juba veetnud uues kohas… mis on IMELINE. Aga sellest kirjutan juba varsti eraldi. Siin on üldse meeletult palju kohti, mida külastada ja siin on hingematvalt ilus. Nädalavahetuseks ongi juba plaanitud natuke suurem tripp Verdon Gorge ehk nn Prantsusmaa Canyoni juurde!!

Kas kellelgi teist on olnud Wwoofiga kogemusi? Või on mõttes võtta osa?

Ps. Oleme nüüdseks Province rajoonis. Kas kellegil on mõnda ägedat soovitust – mida näha või teha?



1 thought on “Wwoofing esimene kogemus Prantsusmaal”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *