Tatra Mountains

Tatra Mountains

Oleme nüüdseks ennast juba Prantsusmaal sisse seadnud ning jõudnud ka oma kokku pildistatud ja filmitud materjali läbi vaatama. Meie 10 päevane reis siia oli absoluutselt vägev ning kuigi liikusime kõikjalt edasi suhteliselt kiirelt, saime palju näha ja see tempo täitsa sobis meile. Natuke muutsime ka spontaalselt oma marsuuti kuid tripi lõpu poole jõuame kunagi hiljem.

Meie esimeseks suuremaks peatuseks sai Zakapone linn Poolas. Sealt saavad alguse osa Tatra Rahvuspargi radadest, kuhu olime plaaninud kindlalt minna. Tegelikult pidime peatuma juba nii Leedus kui ka varem Poolas kuid otsustasime, et liigume algul kiiremalt edasi, et hiljem saaksime mägesid rohkem nautida. Sõit kulges meil sujuvalt ja magamispaikade otsimisega saime ka hakkama. Võinoh me lõpuks peatusime kuskil suvalistes tanklates sest uni tikkus juba peale.

Tatra Rahvusparki ehk siis Tatra mägedesse minnes soovitame kindlasti kuskilt (meie ostsime lihtsalt tanklast) osta kaart, kuhu ka rajad peale on märgitud. Esiteks on neid radu seal üpris palju ning sihitult ringi uidates void kas ära eksida või võib mõni äge koht nägemata jääda. Teiseks kulub nende radade läbimiseks ka palju aega ning kaardidel on üldjuhul ka ajaliselt märgitud kaua selle kindla raja läbimiseks tavaliselt kulub, nii saab arvestada, et enne pimedat ikka alla saaks. Ja seal läheb vara pimedaks! Juba kuskil 19 ajal hakkas väga tempokalt pimedaks minema.

Ning ka väga oluline fakt on see, et koerad ei ole Tatra Rahvuspargis lubatud! Meile tuli see muidugi kohapeal üllatusena, sest tundus eelnevalt väga veider mõelda, et koerad kuskil looduses lubatud ei oleks. Kuid seal on, sest Rahvuspargis pesitseb mitmeid erinevaid nn ohtlikke loomi keda koerte seal viibimine võib ärritada. Õnneks oli seal jahe ning tuuline (Susla kasuks õnneks… mitte meie) ning jätsime ta koos kõige vajalikuga autosse ning hambad ristis parimat lootes kerisime ka aknad talle omajagu alla.

Pärast omajagu sujuvalt kuid pideva kallakuga mäkke ronimist jõudsime lõpuks kõrgemate mägede vahele. Tegelikult juba selleks hetkeks oli minul küll juba olek natuke võhmal, sest see pidev kallak ei anna hetkekski aega hinge tõmbeks. Olime otsustanud, et läheme suhteliselt otse kõige kõrgemasse mäkke välja…. Alt pildilt on ka näha milline järsk suur mägi meid ühel hetkel ees ootas. Kõige veidram tundus see, et meiega üles ei liikunud mitte kedagi, kõik tulid ainult alla. Sest tegelikult sai ka tõstukitega üles mäkke ning tundus, et inimesed läksid sellega üles ja siis matkasid alla. Poole tee peal sain ka juba absoluutselt aru miks. Kristjanil oli kõvasti rohkem jaksu kui mul, vähemalt rohkem kui mu jala lihastes sest need tundusid mingi maapealt enam mitte väga töötavat. Aga peale mitut tundi jõudsime me üles! Ja see oli igat sammu korda kümme väärt.

Me olime peatpidi pilvedes. Vahepeal pilved liikusid täpselt meie juurde ja saime ka neist läbi kõndida. Rajad on seal väga vägevalt ehitatud. Täitsa ka lastele sobilkud, me nägime mitmeid junsusid seal matkamas. Ilmselt on neil ka võhma tegelikult rohkem kui enamikel täiskasvanutel. Ohutuks seda kohta muidugi nimetada ei saa sest enamikes kohtades ikka koperdada või mööda astuda ei saa ning vahepeal tuli ka neljakäpukil mõnest kalju osast üle ronida. Kuid kui ettevaatlik olla siis võib täitsa vabalt seal terve perega matkata.

Tatra Rahvuspark asetseb tegelikult nii Poolas kui Slovakkias ning ka radadega saab alustada mõelma riigi poolelt. Riigi piir jooksebki vahepeal täitsa radade keskelt, nii et saad siesta üks jalg Slovakkias ja teine Poolas.

Peale kuskil 6h matkamist hakkas minu ramm ikka täitsa vaibuma sest ka meeletult külm oli. Enne me muidugi selle mõelda ei osanud ning läksime mõlemad ainult dressikatega, kuid üleval oli soojakraade ainult kuskil 10 kandis ja puhus kohati ka päris jube tuul. Seega kui me jõudsime lõpuks kohta kus tõstukid sõitsid otsustasime, et läheme hoopis sellega alla. Sest kuigi alla oleks kiiremini saanud oleks see ikkagi väga pikk matk olnud. Samuti oli mägi tol hetkel täielikult pilve sees ning nägime ainult mõned meeterid enda ette. Tõstuki üheotsa pilet maksis umbes 13€ inimese kohta ning tegelikult see tõstuki sõit oli täiesti omaette kogemus sest üks asi on jalad maas seal kõrgel turnida aga teine asi on ikka trosside otsas kõikuva kastiga nii kõrgelt alla tulla. Allajõudes taipasime ka, et jala matkates oleks me täiesti pimeda kätte jäänud.

Ja kui keegi mõtleb, et kui raske või kerge see üles ronimine ikka olla saab siis katsuge kõndida üles 499 korrust. Ja võib ju sama palju alla ka kõndida!



2 thoughts on “Tatra Mountains”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *